Trummid ja ajalugu

shamaan Raamtrumm (tuntud ka kui šamaanitrumm) on lihtsaima ehitusega trumm, mis koosneb raamist ja sellele pingutatud nahast. Šamaanitrumm on üks vanemaid muusikainstrumente maailmas ja ilmselt võeti kasutusele niipea kui inimene avastas, et raamile pingule tõmmatud loomanahk on suurepäraseks heli tekitamise membraaniks ehk kõllaks. Raamtrummid pärinevad Kesk-Idast ja Indiast ning jõudsid keskajal Euroopasse islami kultuuri kaudu.

Harilikult on raamtrummid ümmargused, kuid esineb ka kaheksa- ja kuusnurkseid. Puidust raam võib olla kaetud mis tahes loomanahaga, peaasi et naha paksus oleks sobiv heli tekitamiseks. Vahel kinnitatakse trummi külge metallist plaate või taldrikuid, et tekitada nende abil lisaks metalset heliresonantsi.

Raamtrummi teeb eriliseks naha pinna suurus võrreldes trummi raami sügavusega. Tavaliselt on raamtrummi nahk paigaldatud vaid raami ühele poole, teine pool on jäetud lahtiseks. Raam on harilikult valmistatud painutatud puidust, mis on otsiti ühendatud, ning valmistusmaterjalina on levinud vaher, saar, paju, mänd, roosipuu, mooruspuu jne. Trumminahana kasutatakse enamasti kodukitse-, metskitse-, hirve-, põhjapõdra- või vasikanahka.

Vanim ja levinuim viis naha ja raami ühendamiseks on naha raami külge õmblemine või raamile pingutamine kõõluste või naharibadega. Tänapäeval on levinud ka mitmed muud trummide häälestamismeetodid, nagu näiteks trumminaha pingutamine kruvide või õhulohvi abil.

Raamtrummil kui šamaanitrummil on olnud läbi aegade väga tugev spirituaalne tähtsus, kuid ühtlasi on see üks lihtsamaid muusikainstrumente, mis sobib seetõttu ka nendelele, kellel puuduvad varasemad muusikaalased teadmised ja kogemused.

Šamaanitrummi heli peetakse lõõgastavaks ning trummimängul vallanduva vibratsiooni tõttu võib šamaanitrummi pidada ürgseks vibroakustiliseks teraapiavahendiks.

Tuntumad raamtrummide nimetused on:

Adufe (Portugal)

Bendir (Põhja-Aafrika)

Bodhran (Iirimaa)

Buben (Venemaa)

Daf (Iraan, Kurdistan, Mägi-Karabahhia, Türgi, Kesk-Ida)

Ghaval (Aserbaidžaan)

Kanjira (Lõuna-India)

Mazhar (Egiptus)

Pandeiro (Brasiilia)

Tambourine (Euroopa, Põhja-Ameerika)

Tar (Põhja-Aafrika)

Meister

Arno Kalbus on trummimeister, trummar ja tablamängija, kelle relvistus on mitmeid eksootilisi löökpille.

Esimene kokkupuude etniliste trummidega tekkis tulihingelise hipirokitrummarina Arno Kalbusel 2000. aastal, kui ta asus tööle poodi Universaal Universum, mis toob muuhulgas maale ka eksootilisi pille. Just seal õppis ta põhjalikumalt tundma nii Aafrika jembe’de, India tabla’de kui ka mitmesuguste Araabiamaadest pärit trummide hingeelu, kõla ja mängutehnikaid. Kuna pillide teekond Eestisse oli väga pikk ja konteinerites kippusid trummid sageli purunema, siis tuli poetöö kõrvalt tegeleda ka trummide korrastamise ja parandamisega, seeläbi õppis Arno ka ise toormaterjalist trummide tegemist.

Šamaanitrummide valmistamine on saanud üheks oluliseks osaks Arno elust. Temalt on tellitud arvukalt trumme, ta on osalenud mitmetel Eesti Käsitöö Liidu korraldatud laatadel, kus ta on kahel korral pärjatud käsitöömeistriks. Peale selle on ta teinud palju šamaanitrummi valmistamise töötubasid nii täiskasvanutele kui ka lastele.

Trummide parandamise ja ehitamise kõrval on siiani Arno suur kirg Põhja-lndia trummid tabla’d. Tablamängu on ta õppinud mitmetel reisidel nii Nepaali kui ka Indiasse. Nende unikaalsete instrumentide valdamine on andnud talle võimaluse töötada koos selliste tuntud Eesti muusikutega nagu Villu Veski, Tõnis Mägi, Siiri Sisask, Andres Mustonen, Sven Grünberg jpt.

Erilised sündmused olid Eesti Rahvusmeeskoori Veljo Tormise teose "Kalevala XVII Runo" kontsertettekanded 2020. ja 2021. aastal ning salvestus, kus mängiti Arno Kalbuse valmistatud šamaanitrummidel.

Peale Eesti muusikute on Arno tabladel saatnud mitmeid Eestit külastanud India muusikuid.